Kaitsepookimise poolt & vastu

märts 2006 (ajakiri Pere ja Kodu)

​

Vaktsineerimise osas on viimasel ajal üha rohkem kuulda vastuhääli. Kuid kas oht tüsistusi saada kaalub tõesti üles riski nakatuda ohtlikku, mõnikord surmaga lõppevasse haigusesse?

​

Kui ma laps olin, põdesin mumpsi. Süljenäärmed paistetasid üles, nii et võimatu oli neelata. Palavik läks väga kõrgeks ja ema istus mu tõvevoodi ääres mureliku näoga. Vaevaline haigus möödus siiski paari nädala jooksul jälgi jätmata. Praegused põnnid ei tea mumpsist midagi. Nad ei saagi midagi teada, sest neid on mumpsi vastu vaktsineeritud. 

Riiklikud immuniseerimiskavad on kõikjal pidevas muutumises. Näiteks Eestis lisati alles mõne aasta eest vaktsineerimisplaani kaitsesüst B-hepatiidi vastu. 

Teine näide: paaril möödunud aastal kaitsepoogiti hemofiilusbakteri B-tüübi vastu vaid Tallinna lapsi, sest ülejäänute jaoks ei leitud raha. Mullu sügisest võeti aga selle, raskeid mädaseid põletikke tekitava haiguse vaktsiin juba üleriigilisse plaani. Niisiis pole tegemist piiblisarnase valmistõega – käibel oleva vaktsineerimiskalendri üle võib arutleda küll.

Millest siis sõltub see, mis süsti ja kui vanalt meie lapsed saavad? Infektsionistid annavad oma soovituse, riik eraldab raha ja sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonnas otsustatakse, milliste vaktsiinide peale raha kulutada. Ent kuigi palju sõltub see ka lapsevanema soovist. Sest vaktsineerimine on Eesti vabariigis vabatahtlik (kui välja arvata B-hepatiiti põdeva ema beebi sundvaktsineerimine) ning iga vanem võib võtta ise vastutuse oma lapse tervise eest, lastes või mitte kaitsesüsti teha. 

Vastuhääled
Internetist leiab vaktsiinide vastunäidustuste kohta rikkalikult infot. Ühe veebilehekülje autor, kolme lapse ema Terje Tähe, on kaitsepookimiste vastane. 
“Eks minagi lasin oma vanemat last muudkui vaktsineerida ja vaktsineerida, küsimata endalt kordagi, miks,” jutustab Terje, hariduselt proviisor. “Kuni kolmandas klassis jäi mu poeg pärast difteeria-teetanuse-läkaköha süsti haigeks. Iiveldus ja peavalu kestsid nädala. Võib-olla oli tegemist ebakvaliteetse vaktsiiniga. Aga võib-olla protesteeris organism keemilise vahelesegamise vastu. Sellest ajast hakkasid lapse tervisega pihta igasugused jamad. Iga kord, kui tal tekkis suurem stress, jäi ta haigeks, süda oli paha ja miski ei aidanud. Käisime mööda arste, keegi ei osanud diagnoosi panna. Poolteist aastat hiljem leiti, et poja maks on suurenenud.” 
Möödanikku meenutades tuli Terjele meelde, et tõepoolest – lapsel oli iga kord pärast vaktsineerimist olnud paha. Imikuna ta nuttis, lausa kriiskas süstitegemise järel. “Tekkisid kahtlused vaktsiinide ohutuses ja rohkem ma poega pookida pole lasknud.” Ka teisele lapsele lubas Terje teha vaid tuberkuloosi süsti. Kolmandat last, praegu viieaastast tüdrukut, pole üldse kaitsepoogitud. 
“Tõenäosus, et laps saab vaktsineerimiskahjustuse, on umbes sama suur kui see, et ta saab eluohtliku nakkushaiguse,” õigustab Terje oma otsust. “Pealegi ei kaitse ükski vaktsiin last sajaprotsendiliselt. Kui nakkushaigusi oskavad arstid veel ravida, siis vaktsineerimiskahjustuste peale laiutavad nad käsi.” 
Terje ei kutsu kõiki emasid vaktsineerimisest keelduma. Aga ta tahaks, et lapsevanemad sel teemal sügavamalt järele mõtleksid. “Ma tean, et see nõuab emalt teadmisi ja enesekindlust. Tehes otsuse vaktsineerimisest loobuda, võtab vanem endale vastutuse.” 
Mis Terjesse puutub, siis tema on selle vastutuse võtnud. Ta on otsustanud kasvatada üles nii tugeva organismi, hea immuunsüsteemi ja tervislike eluviisidega lapsed, et nad panevad haigustele ise vastu. Tema arust on ohtlik õrnas eas lapsi nii palju vaktsineerida. Keegi pole ju kindlaks teinud, kas kaitsepookimine ei mõjuta mitte inimese vastupanuvõimet muudele tõbedele ega ole seotud üha rohkem levivate autoimmuunhaigustega, näiteks astma, allergia, artriidi jne tekkega.

Arstid räägivad
Terje põhimõtetest on võimalik aru saada. Samas on tema ja ta mõttekaaslased võtnud endale vastutuse mitte ainult oma laste, vaid kogu ühiskonna ees. Kui kriitiline hulk inimesi vaktsineerimata jääb, võib tekkida uus haiguspuhang. 
20 aastat perearstina töötanud Külvi Petersonil on oma praksises ette tulnud vaid üks tõsine vaktsiinitüsistus. See juhtus ta enda sugulase, kolmekuuse imikuga, kel tekkis pärast kaitsepookimist alakeha kramp. Hiljem haigusnähud kadusid, kuid veel aastaid tegeles tohter isiklikult selle lapse süstimisega ja oli äärmiselt ettevaatlik.  
“Haigused, mille vastu vaktsineeritakse, on üldjuhul rasked, mõned neist lõpevad surmaga. Nii et kui haigust on võimalik ära hoida, siis tuleb seda teha!” on perearst veendunud. Kui tema vastuvõtule tuleb ema, kes ei luba oma last süstida, katsub ta temaga rääkida. Valgustab ema võimalike vastunäidustuste osas ja räägib ka põhjalikult sellest, milline võib olla ühe või teise nakkushaiguse tagajärg. Paljud emad on jutuajamise järel võtnud mõtlemisaega. Ja hiljem siiski lapse vaktsineerinud. 
Tallinna lastehaigla pediaater Krista Urbsoo on aastate jooksul näinud hulgaliselt nii tõsiseid haiguskahjustusi kui ka kaitsepookimise tagajärjel tekkinud tüsistusi. Ta on näi­nud mädase ajukelmepõletikuga lapsi, kellele jääb hoolimata tohtrite jõupingutustest eluks ajaks ajukahjus­tus. Aga ta on näinud ka kaheksa tundi pärast vaktsineerimist tekkinud krampe. Lapse olukord oli nii halb, et teda päästis vaid kiire intensiivravi.
“Ma ei ütle mingil juhul, et vaktsineerima ei pea, aga ma arvan, et peaksime vaktsineerima mõistlikult,” sõnab staažikas arst. “Vanemad saavad selle heaks palju ära teha, võimaldades oma lastele maksimaalselt häid vaktsiine. See puudutab eelkõige difteeria-teetanuse-läkaköha vaktsiini.” 
Nonii, olemegi jõudnud jutujärjega skandaalse kolmikvaktsiinini, mida riik lastele küll tasuta jagab, kuid mis on kurikuulus oma kõrvaltoimete poolest.

Kumb on parem?
Nii Külvi Peterson kui ka Krista Urbsoo tõdevad, et tsellulaarne DTL-kolmikvaktsiin toob sageli nende juurde lapsi, kes on rahutud, palavikus, kiljuvad ega maga hästi. 
Dr Urbsoo: “Komplikatsioone tekitab just selles kolmikvaktsiinis leiduv täisrakuline läkaköha vaktsiin. Teine, tasuline vaktsiin, on rakuvaba ehk atsellulaarne. See sisaldab vaid kolme puhastatud läkaköha antigeeni ja selle vaktsiiniga praktiliselt kõrvalnähte ei teki.” 
Dr Peterson kinnitab kolleegi juttu, kuid lisab: “Ega see vahe nüüd nii suur küll pole, et ühte vaktsiini võiks pidada teisest kvaliteetsemaks. Kuid palavikust ja rahutusest on riiklikult hangitud vaktsiini puhul tõesti palju teatatud. Samal ajal on atsellulaarse vaktsiini järel pöördutud minu poole vaid üks kord: ema helistas ja kurtis, et lapsel on palavik.” 
Tartu Ülikooli mikrobioloogia instituudi juhataja Irja Lutsar on kindel, et kahel vaktsiinil pole nii suurt vahet, et sellest mureküsimust teha. Ta leiab, et ajakirjandus käitub vastutustundetult, kui kirjeldab riiklikult hangitud vaktsiini kui ohtlikku. 
Tema arvates pole ilus jagada pseudoprobleemi pärast meie ühiskonda kaheks: esimeseks ja teiseks Eestiks. Nendeks, kes suudavad oma lapsele osta tasulist vaktsiini, ja nendeks, kes seda lubada ei saa ning peavad leppima riikliku vaktsiiniga. 
Kuid päev-päevalt suureneb informeeritud emade hulk, kes ostavad lapsele atsellulaarset vaktsiini. Siiani pole riik pidanud vajalikuks välja mõelda kompenseerimissüsteemi. Atsel­lulaarse vaktsiini ostjad ju tasuta vaktsiini ei vaja, seega jääb kulutamata raha riigile alles. Oleks igati korrektne lapsevanematele kasutamata jäänud vaktsiini raha välja maksta, olgu see või tühipaljas sadakond krooni. 
Olemata ise asjatundja, ei oska mina, allakirjutanu, lõplikku sõna öelda, kumb vaktsiin on parem. Küll aga on minu käsutuses internet koos selles leiduva teabega. Eri maade vaktsineerimiskavu uurides selgub, et kui atsellulaarset vaktsiini kasutavad arenenud riigid, siis odavamat, tsellulaarset vaktsiini süstivad riiklikul tasandil enamasti arenguriigid. 
Sama lugu on lastehalvatuse ehk poliomüeliidiga. Elusat haigustekitajat sisaldavat ja suu kaudu tilkadena antavat OPV-vaktsiini kasutatakse arenguriikides, kaasa arvatud meil Eestis. Arenenud riikides on üle mindud surmatud haigustekitajaid sisaldavale, süstitavale vaktsiinile. 

Ebamäärased seletused
Soovimata kahtluse alla seada riiklikku vaktsineerimiskava, mille on koostanud oma ala asjatundjad, leian ma seal siiski küsitavusi. Näiteks võib vaielda selle üle, kui hädavajalik on kaitsepookida vastsündinuid B-hepatiidi vastu. Ja seda kohe imiku esimesel elupäeval. Meditsiinitöötajate seisukohast võib ju aru saada: mis tehtud, see tehtud. Kõige lihtsam on vaktsineerida sünnitusmajas, sest hiljem võivad emad koos beebidega silmapiirilt kaduda.
Tõsi ta on, B-hepatiit on hästi nakkav ja Eestis levinud ka. Kuid küsimusele, miks vaktsineerida just varajases beebipõlves, vastab dr Sirli Meriste brošüüris “Vaktsiinisüstist on abi”: “Nende (imikute – toim) nakatumisvõimalused on väikesed, kuid suhteliselt ebamäärased. Rahvatervise seisukohalt peetakse oluliseks, et lapseeas saab vaktsineerimisega hõlmata enamiku.” Minu kui ema jaoks on selline seletus kah ebamäärane. 
Sama vaieldav on vajadus vaktsineerida lapsi lastehaiguste, leetrite-mumpsi-punetiste vastu. Tõsi küll, mumps võib poistele munanditesse lüüa, põhjustades meheeas sigimatust. Punetised on omakorda ohtlikud naistele. Kes lapsepõlves põdenud pole, riskib sellega, et haigestub rasedana punetistesse, mis omakorda võib põhjustada loote väärarengut. 
Ent kas ei kaasne iga haigusega risk, täpselt samamoodi nagu iga ravimigagi? Maailmas on tuhandeid tõbesid, mille vastu vaktsiini pole. Ja vaevalt täitub kunagi immunoloogide unistus multivaktsiinist, mis hoiab ära korraga kõik inimkonna haigused. Loodus tühja kohta ei salli. 
“Ma tahaksin emadele südamele panna,” ütleb Tallinna lastehaigla pediaater dr Urbsoo, “et kui te üldse oma last ei vaktsineeri, on see kuritegu. Eriti nende laste suhtes, kes käivad lastesõimes või -aias või kelle vennad-õed seal käivad. Vaktsineeriksin lapsi kindlasti tuberkuloosi, difteeria-teetanuse-läkaköha, poliomüeliidi ja hemofiilusbakteri vastu. Need kõik on tõsised haigused! Ent kui emad tahavad teha valikuid, võiksid nad valida parimad vaktsiinid ning jätta välja haigused, mis on vähem tõenäolised.” 
Teiseks paneb doktor lapsevanematele südamele, et kui nende silmateral tekivad vaktsineerimise tagajärjel tervisehäired, tuleb sellest kohe perearstile teatada. “Kiiret vaktsineerimisega pole,” lisab ta. “Laps peab olema pookimise ajal täiesti terve ja parem, kui ka teised pereliikmed terved oleksid.”

Kas info liigub?
Miks on tarvis vaktsineerimise kõrvalmõjudest perearsti teavitada? Sest kogu maailmas kogutakse ravimite kõrvalmõjude kohta andmeid. 2004. aastal teatati meie ravimiametile 15 kergemast kaitsepookimise kõrvalmõjust, 2005. aastal tuli vaktsiinide kõrvalmõjude kohta 19 teatist. 
Kuidas nii vähe, tekib küsimus. Enamik kaebusi on sedavõrd väikesed, et nende pärast ei viitsita perearsti tülitada. Palju on juhtumeid, kus vaktsineerimise ning sellele järgneva nutu ja palaviku vahel on raske seost leida.  
Kuna perearstidel pole otsest kohustust vaktsiinitüsistustest ravimiametile teatada, kuulavad nad patsiendi kaebused küll kaastundlikult ära ja teevad tervisekaardile sissekande, kuid teatist ei kirjuta. 

Vägisi ei vaktsineerita 
Täna valitseb Eesti immunoloogide seas arvamus, et suur töövõit on kasutada liitvaktsiine. Esiteks tuleb niiviisi odavam ja teiseks ei pea last mitu korda torkima. Ühe pritsega viiakse organismi kolme, nelja, viie või isegi enama haiguse vaktsiin. 
Meditsiinialane kirjandus pakub aga ka vastupidist seisukohta. Liitvaktsiinid on areneva organismi immuunsüsteemile suur koormus. Teatud juhtudel soovitatakse liitvaktsiinidele eelistada üksikuid – nendega on tüsistuste oht väiksem. 
Ida-Tallinna Keskhaigla lastearst Reet Raukas ütleb, et seda ei maksa noorel emal küll karta, et tema last sünnitushaiglas vägisi vaktsineeritakse. “Kui inimene on lugenud, mõelnud ja otsustanud, et ei soovi last kaitsepookida, siis ta ütleb seda arstile ning tavaliselt me palume tal haigusloosse kirjutada sellekohase märke. Kõikide laste vaktsineerimine toimub ema juuresolekul, last ei viida kuskile ära ning ema saab avaldada enne ja pärast oma mõtteid. Emadest eraldi on intensiivravipalatis viibivad haiged lapsed, kuid neid enamasti ei vaktsineerita.” 
Niisiis on meile jäetud vabad käed. Kuigi riiklik tervishoiupoliitika soovitab vaktsineerida, teevad lõpliku otsuse siiski lapsevanemad.

​