Lugu 9

Meie lugu sai alguse juba 2015 aastal, mil sündis meie esimene poeg. Laps oli väga oodatud.

Sünnitustähtaeg aga jõudis lähemale, aga sünnitegevusest polnud mingit märku. Tähtaeg üle ei läinud, lihtsalt öeldi, et kutsutakse esile. Seal selgus, et emakatööd pole mitte mingisugust ehk siis hakati sisuliselt stimuleerima „toorest“ emakat. Esialgu paigaldati balloon, mis siis ca 24h suutis avatuse 4cm peale viia ja lootus oli saada beebi õhtuks kätte. Kahjuks kujunes kõik väga teistsuguseks.

Lootevett avada ei suudetud ning pandi tilk peale. Peale seda läks elu põrguks – meeletud valud, aga avatust ei tekkinud. Ühel hetkel oli juba jutt keisrist. Lõpuks olin nõus proovima epiduraali, sest oli lootus, et see aitab avatusele kaasa. Lõpuks sündis beebi pärast ca 43h esilekutsumist. Kuna minu keha oli nii kurnatud, siis ei suutnud emakas kokku tõmbuda ning tekkis meeletu verejooks ning sisemised verevalumid lõhkesid. Kõige selle tulemus oli see, et beebi, kes peaks pärast sündi saama ema rinnale, et ta saaks ka seal oma esimesed imemised teha ning väärtuslikku ternespiima, sai selle kõik alles 5h hiljem. Vahepeal ei antud talle midagi, vaid Kvt süst manustati. Sealt algas sisuliselt tänaseni kestev söögimure, kuna viimane asi, mis teda huvitab on söök. Lõpuks saime loa minna koju, aga enne tehti esimene vaktsineerimine – tuberkuloos ja bhep.

Kodus hakkas üks trall. Laps röökis, ei tahtnud rinda, ei olnud nõus olema muudmoodi kui ainult vertikaalses asendis ning tagatipuks hakkas sõna otseses mõttes oksendama toitu välja. Käisin mitu korda EMOs, sest esmakordse emana oli see hirmutav, kui sööki purskab nii suust kui ninast. Seal aga öeldi, et kõik on normaalne. Lõpuks läks asi nii kaugele, et kahe kuune imik hakkas kaalu kaotama ja siis ehmatati ära. Tehti uuringud ning selgus, et tal on tugev refluks. Öeldi, et raviks tuleb minna kunsttoidule, sest see ei tule nii kergelt välja. Asi veidi paranes, aga mitte oluliselt. Lõpuks uurisime ise, et kitsepiim võiks asja leevendada. Juurde hakkasime manustama ka Biolattet, mida ta sai sisuliselt terve aasta vältel. Iga vaktsineerimise (vaktsineerisime 6. elukuuni) järel oli laps nohus ja köhas. Keegi peale minu ja abikaasa seost ei näinud.

Lõpuks otsustasime, et aitab ning jätsime selle mürgitamise pooleli. Meis endis tekkis rahu ning ka laps hakkas rahunema. Leidsime homöopaadi, kes nägi juba esmaseid möödapanekuid esilekutsumises, kuna beebi ei olnud valmis sündima ning esmases vaktsineerimises. Jah, siinkohal võib öelda, et meil läks kergemalt kui mõnel teisel, ent tänu sellele tervisemurele, olin ise täielik inimvare. Ma ei osanud kuhugi pöörduda ega sellest rääkida, sest mulle tundus, et peale abikaasa, ei mõista keegi mind. Seetõttu on Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingu loomine nii oluline, et teised samas olukorras saaksid abi küsida. Vahest aitab kasvõi rääkimine.

Tänaseks on see poiss 3 aastane ning ma tunnen, et oleme lõpuks need mured seljatanud, ent haiglas olemised ja igasugused „torkimised“ on tema teadvusesse jätnud nii tugeva jälje, et kui arsti mainime, läheb ta täiesti paanikasse. Siiski olen ma talle tänulik, et ta on kasvatanud minust inimese, kes ma täna olen. Ma ei pidanud nooremana lugu puhtast toidust, rääkimata alternatiivmeditsiinist. Õnneks oma teise poja ajaks olin jõudnud sellisesse teadvusesse, et meie beebi sünnib siia ilma puhtana ja tema immuunsüsteem saab areneda nii nagu loodus seda tahab. Ma tahan öelda, et meie puhul oli juba see sünnituse indutseerimine esimene viga meditsiinis ning edasine vaid võimendas eelnevat.

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.