Lugu 81

Lugesin eelnevalt siit lehelt postitust kolme lapse kohta ja tundsin ära selles postituses enda loo. Jagan ka, sest mida rohkem lugusid reaalsest elust ja reaalsetest inimestest/lastest, seda suurem on teadlikkus.

Meil on samuti kolm last. Kolm poega, vanuses 7a, 5a ja 3a. Mina kahjuks nii tark ei olnud, et oleks varakult uurima hakanud vaktsiinide toimet, olen neid isegi saanud lapsest saati ja vennad, õde ka, seega ei osanud näha ohtu.

Samas nüüd tekib mul küsimus, kust tuli minule epilepsia 13-aastaselt? Võtan iga päev 2 korda ravimeid. Meenutan, et enne seda oli ka mul vaktsineerimine. Suguvõsas meil kellelgi ei ole epilepsiat. Arstid väidavad, et see on geneetiline, võib olla 5 põlve tagasi päritud???

Sündis esimene laps, poiss, enneaegne 34+4. Olime intensiivis 11 päeva, vajas lisahapnikku ent muul juhul oli kõik korras. Kosus kenasti ja peagi lasti koju.

Loomulikult lapsele tehti kõik vaktsiinid. Imikuna on oli areng kõik korras, käima hakkas täpselt aastaselt, tulid juba üksikud sõnad ja laps oli rõõmus, rahulik, meeldis omaette mängida ja toimetada. Olime õnnelikud, terve lapse vanemad.

Ja siis peale aastast vaktsiini muutus kõik, käis ära nagu mingi klõps!

Lapsel kadusid sõnad, suvalisel ajal hakkas naerma, millest meie aru ei saanud, muutus teiste laste suhtes agressiivsemaks, tema jaoks oli naljakas teist last lükata või pikali joosta.

Lapse areng hakkas taanduma, lapsest saime lõpuks aru ainult meie abikaasaga ja vanavanemad. Käisin ka arste mööda- küll öeldi, et pole hullu, küll kõne tuleb, mõnel ju tuleb alles pea viieselt, ent ise tundsin sisimas, et pole see küll nii ilus ja lilleline. Nõudsin perearstilt saatekirju. Käisime Tartus Neuroloogi juures - kõik väidetavalt korras, käisime Tartus Kliinilistel uuringutel kolmeks päevaks - ka väidetavalt kõik korras. Läksime LOR-i vastuvõtule PERH-i ja oh imet mandlid ja adenoidid – tehti operatsioon. Tihti oli tal bronhiit ja äge köha, nüüd on tal astma ja allergia tolmu, õietolmu ja kasside vastu.

Tuleb välja, et astma ja allergia on ka üks vaktsiinide kõrvalmõjudest.

Läksime lasteaeda, tavarühma, kuu-kaks möödudes saime vastuseks, et ta ikka ei sobi sinna, sest paigal ei püsi, räägib segaselt, kaasa teha ei taha, lollitab ja häälitseb. Läksime Rajaleidjasse ja Õppenõustamiskeskusesse. Saime komisjonilt nõusoleku panna laps erivajadustega laste lasteaeda. Võtsime vastu koha Kannikese lasteaias. Meie kogemus-kohutav koht, kus lastega käituti väga inetult. Kisti kätest, karjuti jne.... pöördusime sellega ka direktori poole ja võtsime vastu otsuse vahetada lasteaeda. Valisime kohaks Südamekese lasteaed, aga sobitusrühma, kus on enamus lapsi tavalise arenguga ja paar-kolm erivajadustega. Seal läks üldiselt hästi. Taotlesime lapsele diagnoosi, milleks sai kõne hilistumine ja kõne puue ning taotlesime ka Rehabilitatsiooni teenust. Saime ka ja terve nimekirja teenusepakkujatest, aga nendega on kahjuks kehvad lood, sest enamasti pole vabu kohti või puudub meie jaoks vajalik logopeed või tegevusterapeut.

Sellel sügisel tuli aeg minna kooli. Kõne on nüüd tasapisi paremaks muutunud, oskab arvutada, teab ka suuremal määral tähti ja veidi proovib lugeda (see talle väga huvi ei paku), aga käitumine jäi samaks. Tegevuste ajal teeb vahepeal mingeid hääli või ümiseb, paigal ei püsi. Püüab suhelda lastega, aga kehva kõne pärast hoitakse pigem eemale. Esimesest päevast alates suhtleme pea igapäevaselt sotsiaalpedagoogiga ja neli päeva hiljem kutsuti meid nö ümarlaua taha.

Hetkel hakkab laps saama tugiteenust, mõningates tundides hakkab temaga istuma abiõpetaja. Eile seda prooviti ja olukord oli parem. Praegu püüame veel olukorda parandada ilma kooli vahetamata. Hetkel rohkem vaktsiine ei tee ja see, mis enne kooli, jääb ka ära.

Vahepeal sündis teine laps, kes hetkel 5-aastane. Siiani sai ka tema kõik vaktsiinid, edaspidi loomulikult mitte. Temaga on õnneks kõik korras, käib lasteaias, räägib oluliselt paremini, veidi vajaks logopeedi tuge.

Kolmas laps on 3-aastane. Sündis täiesti tervena, kõik näidud korras, sünnitus kerge, õigeaegne. Kõik arengus super. Samas oli tihti haige ja palavik, mida alla ei saanud. Käis ka kiirabi. Ta on saanud kõik vaktsiinid kuni selle saatusliku päevani (viimane oli 7-kuuselt).

See lugu on muidugi oluliselt kurvem.

Üheksa kuuselt panin lapse õhtul öisesse unne, sellel õhtul võtsin ta enda kõrvale. Muul ajal on laps ja ka teised lapsed ise voodis kenasti magama jäänud. Ilmselt mingi alateadvus. Jäi kenasti magama, otsustasin ümber tõsta voodisse. Võtan lapse kätte, laps on nagu sült, ei hinga, näost lilla, huuled sinised. Kutsusin teisest toast mehe, kes hakkas elustama, helistasime kiirabisse. Õnneks on nad meile väga lähedal. Tuli reanimobiil, anti lisahapnikku, viidi Tallinnasse Lasteahaiglasse. Vaadati üle, et kõik on okei ja ilmselt lihtsalt vajus tatti kurku. Minu jaoks oli veidi jabur vastus, aga mis sa ikka arstidega öösel vaidled. Lasti koju.

Peagi tuli samasugune uus intsident. Jälle haiglasse, jälle haiglast välja. Kolmandal korral otsustati lõpuks haiglasse sisse jätta ja teha mõned uuringud ja laps sai diagnoosiks epilepsia. Üllatus, et see pärilik on, sest minu puhul öeldi, et ma olen selle kusagilt "saanud" ja iga raseduse ajal olen ma selle olemasolust teavitanud ämmaemandat.

Edasi.... võeti haiglasse sisse, olime sees kokku kuu aega. Hoogusid oli palju, tema epilepsia vorm on selline kus ta lõpetab igasuguse hingamise, vajab lisahapnikku ja lihaskrampidest välja ei tule- ka selleks vajab spetsiaalset lihaste lõdvestajat. Kui hoogusid oli lõpuks 6 ööpäeva jooksul, hakati kaaluma kunstliku koomat, et aju rohkem kahjustada ei saaks. Õnneks selleni asi ei jõudnud. Tollel päeval nutsin silmad peast. Aga haiglas oli aega enam kui küll, et uurida vaktsiinide kõrvalmõjusid ja üks nendest on samuti epilepsia! Olin enda ja arstide peale väga vihane, aga ajaga suutsin rahuneda, sest minu vihast ei ole mingit kasu, paremaks ei tee see enam midagi. Samas meie perearst ei vaktsineerinud enam edasi, kuigi neuroloog ei näinud mingit probleemi krampides lapsele teha vaktsiine ja kirjutada seda isegi digiloosse. Praeguseks on määratud lapsele raske puue, arengu hindamisel saime infoks, et on arengust maas ca 1aasta ja 3 kuud ehk siis mul on kodus kolmene laps, kes tegelikult on hoopis 1a7k. Sõnu on umbes 15. Rehabilitatsiooni plaan on ka olemas, aga teenusepakkujaid ikka ei leia. Soovitati nüüd sügisel uuesti kirjutada erinevatesse reh keskustesse.

Kokkuvõttes - kaks arenguhäiretega last, töökoht, palju õppimist, palju uurimist ja jooksmist ja ilmselt saan süüdistada ainult iseennast, et õigel ajal vaktsiinide kohta uurima ei hakanud. Kunagi tahtsin keskkooli lõpetamisel teha lõputööd teemal "Vaktsineerimise head ja vead", aga valisin lõpuks muu teema. Mõnikord tuleb kuulata oma sisemist mina! Elame abikaasaga päev korraga, stress on suur, depressioon on juba kohal, aga püüame vastu pidada, sest kui meie langetame käed, on selle võrra raskem meie enda lastel.

Soovin kõigile tervist ja vastupidavust. Nendele kellel kahjuks juba on halvad kogemused vaktsiinidega.....mõistan ja loodan, et kunagi need lapsed paranevad, kas osaliselt või täielikult. Lootus sureb viimasena!

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.