Lugu 61

Esimest last oodates usaldasin ma arste ja mulle ei mahtunud pähe, et nad võiks ühtegi patsienti kahjustada, rääkimata veel pisikestest beebidest. Ometigi tekkis mul kahtlus vaktsiinide ohutuse suhtes, sest kuulasin ühte loengut, kus hüpnoterapeut mainis, et laps vajab pärast vaktsineerimist energiatööd. Otsisin vaktsiinide kohta informatsiooni, kuid ma ei leidnud suurt midagi (ju ma ei osanud lihtsalt otsida). Mu mees oli tulihingeline vaktsiinidepooldaja ja ma ei suutnud tema arvamust muuta, mistõttu läksin vaktsineerimisega kaasa ja palusin lihtsalt iga vaktsineerimise eel lapsele energeetilist kaitset.

Minu poeg sündis novembris 2015 ja ma lasin teda vaktsineerida 1. eluaastani (k.a) - terve selle aja oli ta täiesti terve ja teised emad ega beebivõimlemise juhendajad ei jõudnud ära imestada, et kuidas üks laps nii terve võib olla. Mu poeg arenes väga kenasti ja kohati tundus, et oli isegi oodatavast arengust ees.

Kuuendal päeval peale MMR vaktsiini oli pojal kõrgem kehatemperatuur ja ta niheles öösel kogu aeg ega maganud hästi - päeval magas paremini, kuid oli pärast uimane. Ka seitsmes päev oli laps uimane ja lasi end rahulikult masseerida. Kaheksandal päeval tõusis palavik ja ma pidasin seda lihtsalt tavaliseks haigestumiseks, sest eeldasin, et kunagi peab ta ju lõpuks haigeks ka jääma ega osanud isegi vaktsiini seose peale mõelda. Järgmised neli kuud oli mu poeg aeg ajalt nohus ja köhis terve selle aja piisavalt palju, et ma mõistsin, et tal on pikalt kestev köha, kuid piisavalt vähe ja tagasihoidlikult, et ma ei muretsenud tema tervise pärast. Köha möödus neljanda kuu lõpuks ja erinevad arstid ei pidanud seda haigust murettekitavaks - alles aasta hiljem juhtusin välismaa vaktsiiniteemalisest grupist lugema, et peale MMR vaktsiini on väga tavaline, et laps hakkab kas kohe või mõne kuu pärast köhima ja see kestab tihtipeale 3-6 kuud - viidati Mycoplasma pneumonia vormile.

Umbes samal ajal olin viimaseid kuid teise lapse ootel ja ma hakkasin taas sügavamalt vaktsiinide teemasse süvenema, et kuidagi mehe arvamust muuta vaktsineerimise teemal. Sel korral ma aga leidsin rohkem artikleid, raporteid ja lapsevanemate kogemusi ning minus hakkas enesekindlus tekkima, et vaktsineerimine tuleb tõesti lõpetada - muuhulgas jäi silma, et üks kõige enamate probleemide ja surmade põhjustajaks on MMR vaktsiin ning ma olin ääretult õnnetu, et ma jõudsin selle pojale lasta teha mõned kuud varem. Õnneks ma ei pidanud meest enam veenma hakkama, sest tuli välja, et ka tema oli hakanud vaktsiinide ohutuses kahtlema - tütar ei saanud ühtegi vaktsiini ja leppisime kokku, et ka pojale enam ühtki süsti ei lase teha. Paraku oli kahju juba tehtud ja viis kuud (poeg oli 1a5kuune) peale MMR vaktsiini saamist tõusis pojal ootamatult ööunne jäädes tunniga kõrge palavik ja tekkisid palavikukrambid, kuid ma ei osanud ka seda ega järgnevaid palavikukrampe (kokku neljal korral) kuidagi vaktsiinidega seostada. Peale esimest palavikukrampi hakkas mu laps iga nädala või kahe tagant palavikku jääma, millega kaasnes köha ja/või nohu - ma ei pidanud sellist haigestumist üldse normaalseks, kuigi kõik inimesed mu ümber üritasid mind selles veenda.

Suvi möödus ilusti ja rahulikult, kuid sügisest hakkas taas palaviku-köha-nohuralli, kuid selleks ajaks olin ma õppinud aina paremate looduslike võtetega poega ravima ja mul õnnestus üldiselt kiiresti kõik haigused seljatada. Muuhulgas hakkas lapse kehakaal kohe peale viimast süsti pidurduma ja lastearst püüdis kõiksuguste analüüsidega välja selgitada, mis tal viga on - kõik analüüsid olid korras ja arst ei tea siiani, milles häda võis olla (mu lapsel kadus isu ja ta ei võtnud praktiliselt 1,5aastat üldse kaalus juurde).

Hakkasin alates esimestest haigestumistest aina tihedamalt märkama, et lapsel tekivad seletamatud hüsteeriahood, mida ma ei osanud kuidagi selgitada ja minu sisetunne ütles, et need pole pelgalt tavalised nutuhood, mis lastel esineda võivad. Mu laps ei reageerinud kuidagi minu häälele, ta oli justkui ära lõigatud oma maailmasse ega kuulnud mind. Mida aeg edasi seda julmemaks need hüsteeriahood läksid nii, et ma pidin mõnikord last lausa jõuga kinni hoidma, et ta ennast ei vigastaks - need kestsid tavaliselt ca 30-60minutit ja leebemat laadi hood käisid umbes üle päeva. Lisaks märkasin aeg ajalt, et laps tardub lühikeseks ajaks ära ja jääb lihtsalt ühte punkti vaatama, ega reageeri minu küsimustele ning mõnikord kippus vaatama silmanurgast ja samal ajal pead pöörama. Mul oli halb aimdus seoses nende nähtustega, kuid küsisin siiski ka teiste arvamust - paraku kõik leidsid, et tegemist on ealise iseärasusega ja laps lihtsalt katsetab, mida ta oma kehaga teha saab... ka minu meditsiiniharidusega ema arvas nii. Üldiselt ma kuulasin ja küsisin alati oma ema nõu, kuid seoses oma lapsega jäin ma kuni lõpuni endale kindlaks, et midagi on väga viltu ning otsustasin esialgu lihtsalt jälgida last - vaatasin autismiga lastest videosid ja ma nägin nende laste ja oma poja vahel väga tugevaid sarnasusi, mistõttu julgen väita, et mu lapsel hakkasid väljenduma autismispektri häired, mis ei ole kohe kindlasti tal olnud sünnist saati ega geneetilised "pärandid".

Kuskil aasta peale MMR vaktsiini saamist ja 8 kuud peale esimest palavikukrampi sattusin ma lõpuks Facebooki gruppidesse kus vanemad räägivad oma laste vaktsineerimisjärgsetest tüsistustest ja surmadest - lugedes erinevaid vanemate lugusid, panin ma lõpuks pildijupid kokku ja veendusin, et mu laps on vaktsiinitüsistusega. Ma olin šokeeritud, kui taipasin tänu nendele lugudele, et mu laps oleks võinud päris mitmel korral surra, sest ma mõistsin lõpuks, et mu lapse süda oli seiskumise äärel mitmel korral, kui meditsiinitöötajad ärevaks muutusid... loomulikult mind ei valgustatud sellest olukorrast ega ohust. Sel ülesärkamise hetkel ma ei tundnud üllataval kombel hirmu ega meeleheidet vaid kindlat teadmist, et ma suudan oma last aidata. Ma hakkasin uurima kõikvõimalikke materjale ja üpris kiiresti sai mulle selgeks, et meditsiinis kirjeldatakse paljusid seisundeid valesti - paljusid neist pole olemas ja enamikku kui mitte kõiki saab tegelikult ravida. Jõudsin teadmiseni, et pean lapse keha puhastama hakkama. Proovisin erinevaid puhastuskuure teha ja minu üllatuseks juba neli kuud hiljem nägin oma lapse näos seda sära, mida ma polnud juba väga pikka aega näinud. Mu laps hakkas jälle naeratama ja muutus rõõmsaks ning tema silmad lihtsalt säravad. Lapse tervis hakkas kiirelt paranema ja ma ei taha küll ära sõnuda, kuid viimased kuus kuud pole mu lapsel palavikke esinenud ja ta muutub aina elavamaks. Nohu-köha küll on olnud, kuid mulle tundub, et lasteaiast pole ta küll midagi üles korjanud - ta on minu meelest võrdlemisi tugeva immuunsusega nüüd.

Ma leian, et minu lapsel on väga leebelt läinud, sest ma jõudsin kiiresti probleemi jälile ning oskasin aidata teda - kusjuures siiani pole keegi aru saanud, et mu lapsel on midagi viga olnud või et tema emotsioonid oleks kuidagi muutunud ja arstide jutule ma pole ka läinud, sest kui lastehaiglas ei suudetud peale kõikvõimalike analüüse isegi põletiku asukohta tuvastada, siis mul ei ole kuigi suurt usku ka sellesse, et nad on võimelised mu poja vaktsiinitüsistusse tõsiselt suhtuma või seda uurima - mu poja aju-uuringud olid kõigil neljal korral nii korras, et kui spetsialist poleks teadnud, et pojal palavikukrambid olid, poleks ta osanud isegi aimata, et midagi nii kohutavat juhtus lausa neljal korral. Arstide raportid ja analüüsid väidavad, et mu laps on kolme eluaasta jooksul olnud parima tervise juures.

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.