Lugu 44

Tere,

Kirjutan oma lapse loo.

Mu poeg sündis aastal 2006 Eestis. Ta on mu esimene laps ja tol ajal polnud mul mingit seisukohta vaktsiinide osas. See oli justkui elu standard.

Laps sündis ja sai haiglas oma vaktsiinid. Sündimise päeval b-hepatiit ja 2-päevaselt tuberkuloos.

Mäletan - esimene öö haiglas ja koju jõudes oli ta väga rahutu ja ühel õhtul ja ööl ta nuttis väga palju. Viskas end pulka ja nuttis kileda häälega. Arvasime, et tal on gaasid. Ma täpselt ei mäleta, kas see jätkus veel mitu päeva või ainult ühe õhtu. Igal juhul mäletan hetke, kui kaalusin kiirabi kutsumist. Päevadega läks asi paremaks ja järgmine vaktsiin oli 1-kuuselt (b-hep).

Tõenäoliselt olime juba oma rahutu lapsega üsna harjunud ja ei osanud midagi kahtlustada peale gaaside. Laps oli rinnapiima toidul ja jälgisin rangelt oma toitumist.

Enne 3-kuuseks saamist olid lapsel tulnud põskedele õrnad karedad laigud. Olime minemas 3-kuu vastuvõtule ja sellele eelneval õhtul tabas mind tohutu sisetunne vaktsiinide ohutuse osas. Hakkasin internetist infot otsima. Tol ajal oli vaid üks eestikeelne lehekülg selle kohta ja samas nii palju sellele vastukäivat infot.

Kahjuks ma oma sisetunnet ei usaldanud. Vaktsiini tegev õde silitas lapse põski ja küsis, et mis talle ei meeldi. Ning tegi süsti. Järgmise kahe päeva jooksul olid poja näonahale tulnud suured punased laigud, millel olid leemendavad villid. Nädalavahetus oli käes ja arstile aja saime esmaspäevaks. Loomulikult kostis arst koos õega ühest suust, et vaktsiinidest see kindlasti pole.

Sel hetkel sain aru, et arsti ma enam ei usalda ja üritan oma sisetunnet järgida. Ütlesin, et vaktsiine enam ei tee ja sel hetkel arst vastu ei vaielnud. Küll aga aastate pärast kui hakati jälle soovitama vaktsiine - et nüüd oleks aeg. Jäin enesele kindlaks, istusin kui häbipostis - arst ja õde mulle flaiereid jubedate haiguste kohta ette laotamas ja moraali lugemas. Et ma panen oma lapse elu ohtu. Peale seda valisin uue perearsti ja teavitasin kohe oma seisukohad, millega uus arst päri oli.

Esimesed eluaastad olid väga rahutud. Nahk korrast ära, kõht kinni, rahutud ööd. Pooleaastaselt lasime teha Tartus Stelioris vereproovid allergiate kohta. Tulemustele järgi minnes öeldi, et nad ei oskagi meid menüü osas aidata - kõikidele asjadele oli reaktsioon. Nii ma siis jätkasin rinnaga toitmist kuni lapse 8-kuuseks saamiseni. Kauem enam ei jaksanud, kuna tolleks ajaks olin ise alakaalus. Õnneks läks nahk siiski aina paremaks. Rohkem probleeme oli hoopis kõhukinnisusega ja nii aastaid.

1 aasta 2-kuuselt oli esimene kõrvapõletik ja esimene AB-kuur. Mingi aeg hakkas tulema rohkem bronhiite. Enne kolmandat eluaastat lasteaeda minnes algas haiguste jada. Poolteist aastat oli lasteaias käinud ja siis olime olnud 3 korda ühel kevadel haiglas. Lõpuks pandi diagnoos bronhiaalne astma ja võtsin lapse lasteaiast lõplikult ära.

Viimasel ajal rohkem teemasse süvenenud ja infot otsinud, teiste kogemusi (Vaxxed kanal Youtube'is) kuulanud. Minu laps sai oma kahjustused juba beebieas ja seepärast pole olnud mul ka võrdlusmomenti ja teiste vanemate kogemusi kuulates alles nüüd tagantjärele mõistnud, et paljud asjad polegi võibolla tulnud lapse iseloomust/kasvatusest/geenidest jne.

Nagu näiteks:

Minu beebi tundus mulle alati natuke õnnetu (mis polnud ka ime).
Suuremaks saades ei ole ta olnud füüsiliselt väga aktiivne (ei meeldinud ronida, rattaga ei meeldi siiani sõita, ei meeldi meeskonnamängud - kõik, mis on seotud tasakaalu ja koordinatsiooniga).
Talle ei meeldinud lasteaias suur seltskond, ta on kehv kohaneja, ärritub kergelt.
Ta on tundlik igasuguste keha lähedal olevate riidesiltide osas, siiani ei meeldi juuste kammimine.
Tal on üsna tugevad tikid. Käisime psühholoogi juures, kes ütles et tal on jooni autismi spektrist, kuid mitte midagi muretsema panevat.

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.