Lugu 33

 

Meie pere lugu hakkas tüüpiliselt. Olin last saades väga vaktsiiniusku. Täna ma nimetan seda julgelt just usuks, sest ühtegi infolehte ma ju ei lugenud, aga vaktsineerimisest keeldujatega vaidlesin nagu teaks püha ja ainuõiget tõde. Siiani on mul süümepiinad selles osas, aga õnneks kõik mõistavad ja toetavad.

 

Sündis meie poja, meie silmatera. Ta oli pontsik, rahulik. Kuigi ta vajas peale sünnitust veidi jälgimist, oli ta tugev ja terve poiss.

 

Paar päeva hiljem tehti esimesed 2 vaktsiini ja meie elu põrgu läks lahti. Sellest päevast alates olid meie lapsel pidevad nutuhood. Ma olin pool magamata, kurnatud ning nutsin sageli koos lapsega. Ka suhted mehega olid keerulised, sest sellises hulluses ei suuda sa jääda adekvaatseks. Tuli ka sünnitusjärgne depressioon.

 

Iga järgneva süstiga läksid asjad aina halvemaks. Ega ma muidugi aru ei saanud milles asi on – kogu vastutus ikka oli mul, kui kehval ja mitte hakkama saaval emal. Lapsed ju nutavadki. Tuvastanud olen ma enda loo algpõhjused mingi hetk kõrvutades enda peetud päevikut ja vaktsineerimispassi, aga selleks läks ikka ennem pea 2 a aega. Üsna sageli esinev asjade käik, ma peaks mainima, vaadates beebigruppe, kus emad enda muredest räägivad. Vähe on kahjuks neid, kes hakkavad otsima põhjuseid ja lahendusi.

Eriti hulluks läks asi peale difteeria, teetanuse, atsellulaarse läkaköha, inaktiveeritud poliomüeliidi ja Haemophilus influenzae tüüp b vaktsiini. Mu laps lihtsalt kriiskas hommikust õhtuni. Teda pidi kussutama 24/7. Ta vahepeal tegi mõne 15-20 min uinaku. Ma kolisin kodust ära ämma juurde, kes mul siis aitas sõna otseses mõttes ellu jääda. Vaheldumisi siis magasime, ämm veel käis tööl ja aitas kussutada ja hoida. Perearst teatas ainult, et see on normaalne.

 

Täna, olles lugenud dokumente, mis arstidele on välja antud, oleks pidanud nad suunama mind koheselt EMOsse ja lõpetama vaktsineerimise. See on ohtlik reaktsioon, mida toovad välja ka infolehed. Ka kaasa mõtlevate arstidega hiljem suheldes on öeldud mulle, et ma pean tänama saatust, et mu laps ei surnud või et tal ei tekkinud pöördumatuid ajukahjustusi. Ajukelme põletiku tunnused olid mu pojal. Sama asi, mille osas ta ju vaktsiini sai, eks. Jah, on veel arste, kes ikka loevad tegelikult ka infolehti ning dokumente ravijuhistega. Kuigi mul vaikselt selles osas juba on tekkinud lootusetuse tunne.

 

See hullus kestis kokku 1,5 kuud. Kujutate ette olukorda, kus te ei saa 1,5 kuud magada, sest teil on nii suured valud ja keegi ei aita teid! Minu ärkamine ja märkamine kahjuks selle sündmuse tagajärjel ei toimunud. Mu laps taastus, oli noh selles esialgses staadiumis tagasi, kus olid suuremad kisad ainult pool päevast ja sai ikkagi 2 h kaupa magada öösel.

 

Kuni 6. kuu süstini. Mu laps muutus põrguliseks. Ta peksis enda pead vastu põrandat ja seina. See oli hullus. Ma olin esmakordselt ema ja ma ei saanud aru, mis toimub. Tookord ma isegi ei julgenud enam arsti kabinetti helistada, sest mu depressioon oli selleks ajaks väga sügav ning taas kuulata, et ma olen saamatu ema, kes ei talu lapse nuttu, oleks mu ilmselt üle piiride viinud. Õnneks oskasin pöörduda psühholoogi poole, kes aitas suuremast kriisist välja.

Ega ma ka sel hetkel ei seostanud seda samal päeval saadud vaktsiiniga, sest mulle on ju sisestatud, et kõrvalnähte ei esine. Ei tea neid mu arst, veel vähem ma ise. Midagi aga mu sees oli muutunud. Esimese aasta vaktsiini ma juba pelgasin. Mul ei olnud võimalik ka seda teha, sest ma olin võtnud endale vähemalt selle hoiaku, et vaktsiini saab vaid terve laps ja selleks hetkeks olid nohud ja köhad meie lapsel pidevad ehk ta oli krooniliselt haige laps.

Ma ei tea, palju ma istusin ja nutsin ja ei saanud aru, miks mu laps nii haige on. Mida suuremaks ta kasvas, seda tõsisemaks olukorrad muutusid. Nüüd tekkisid juba kõritursed. Väga õõvastav on vaadata, kuidas sinu laps ahmib õhku, läheb näost sinakaks ja ei saa hingata. Sa oled abitu. Jõuetu ja nii hirmul. Ma õppisin kiirelt neid lahendma looduslike võtetega, sest mul on teatud ettevaatlikus ravimite ülekasutuse osas koguaeg olnud. Nähes, mis need mu pereliikmetega teinud on. Vaikselt hakkas ka aju vastu võtma informatsiooni vaktsiinide võimalikest probleemidest ja esimese aasta MMR ma lükkasin muudkui edasi.

 

1,5 aastaselt ma hakkasin juba abi otsima väljaspool tavameditsiini, sest mu lapsel olid tekkinud sellised raevuhood, et ma jooksin enda 1,5 a lapse eest ära. Ma olin siniseks pekstud ja hammustatud. Lapse kõritursed, nohud ja köhad oli lihtsalt üks lõputu jada. Kuskil käia ei saanud. Laps oli pidevalt haige ja neid öid, kus ma õhku ahmivat last turgutasin oli juba mitu korda nädalas. Arst kehitas selle olukorra peale vaid õlgu, et lapsed ongi sellised.

 

Täna tean ma, et see on absoluutne vale. Nii kui ma hakkasin tõeliselt küsima, miks mu lapsega see toimub ning sõpru kuulama erinevate võimalike lahenduste osas, meie elu muutus päeva pealt.

 

Selgus, et meie lapsel oli mitmeid toidutalumatusi, mitte allergiad. Sealhulgas ka muna talumatus, millega ei tohi vaktsiine üldse teha, infolehte tagant järele lugedes. Jättes välja kõik 12 toiduainet oli mu laps päevapealt kõige tervem laps maailmas. Välja arvatud muidugi tema metsik agressiivsus. See menüü muutus oli muidugi kohutavalt raske, aga oli seda kõike väga väärt.

 

Kui me olime olnud üle 6 kuu rangel dieedil, sain ma aru, et ka need talumatused on ju sümptom ning hakkasin otsima ka nende lahenduseks variante. Sest nii kui isegi veidike oli midagi toidu sees sellest nimekirjast, oli poisil taas hing kinni 2 tunni jooksul. Jõudsime imelise homöopaadi juurde, kes määras meile kogu sümptomaatika põhjal tema isiklikult vajamineva aine. Ja tõesti, ime sündis. Proovides 2 nädala pärast ettevaatlikult talumatuse aineid ei juhtunud midagi. Lapse agressiivsus kadus u 2 kuuga, vähenes selgelt 2 nädalaga. Ainuke, millega maadlesime 4 kuud oli muna talumatus.

 

Muidugi meie vaktsiinide kõrvalnähud ei ole kuhugi andmebaasi kantud, nagu ei ole seda tehtud ka mu tuttavate laste kõrvalnähud, sest Eestis arstide meelest kõrvalnähte ei esine. Hetkel saab kõrvalnähte registreerida ka inimene ise, 6 a tagasi see võimalik ei olnud. Ka kindlasti keegi ei tutvusta seda võimalust vabatahtlikult. Nii ongi meil statistiliselt vaktsiinid kunstlikult ohutud.

Täna on minu poeg rõõmus, empaatiline, nutikas poiss. Ma saan aru, kui lähedal ma olin iseenda ja arstide hooletuse tõttu sellele, et ta oleks saanud täiesti pöörumatu ajukahjustuse. Meie lool on õnnelik lõpp vaid selle tõttu, et ma painutasin end ja olin valmis end avama ka millelegi muule.

 

Täna on minu jaoks väga hirmutav, et jätkuvalt ei anta õiget infot lapsevanemale vaktsiinide kohta ega hoiatata, et jälgima peaks ka tõsiseid reaktsioone. Samas on selline info varjamine ebaseaduslik. See, et meil tullakse teisest toast süstlaga ja inimene ei näe infolehte, ei ole õige. Või see, et kui ta ei tee, siis ta tapab enda või teiste lapsi, on ebaseaduslik manipulatsioon.

 

Lugema peaks kogu infolehte, kus on peal uuringud, nende pikkus jms väga olulist infot, mille järgi otsus teha. Võite arvata kui suur oli minu üllatus, kui nägin, et nii mõnegi vaktsiini ohutusuuringu pikkuseks oli vaid mõni päev. Või see, et mitte vaktsineerijate väited olidki õiged, sisaldabki suures koguses ohlikke mürke ja et vähi tekitamist pole uuritud. Tõesti – tee informeeritud otsus ja oska näha kõrvalnähte.

Täna olen ma endale selgeks teinud kõikide nende haiguste olemuse ja saanud aru, et neil on ka ravi olemas, mille kõrvalnähtude risk on tunduvalt väiksem. Samuti näen, et haigused, mis pole üldse eluohtlikud on selleks räägitud just seoses kampaaniaga - vaktsineerime. Täna on meil veel normaalne, et laps põeb tuulerõugeid aga mujal maailmas on ka see juba surmaga lõppev haigus, mille vastu mitte vaktsineerides, oled sa lapse tapja. See info ei ole adekvaatne. Meid pööratakse lapsevanematena üksteise vastu, aga see ei ole okei.

 

Keegi ei aidanud mind minu mures, ükski arst ei istunud ega kussutanud minu last – vaid mina. Mul peab olema vaba valik teha informeeritud otsus ilma, et mind manipuleeritakse arstide poolt, meedia poolt, ühiskonna poolt. Aga mis siis, kui sinu laps on ka saanud vaktsiinikahjustuse, aga sa seda lihtsalt ei tea? Aga seda mõistab ilmselt tõesti vaid see ema, kes on aru saanud. Kes on kätte võtnud ja sadu tunde infolehti, statistikat, meditsiinikirjandust jms uurinud.

 

Loodan, et maailmast kaovad sellised minusugused ignorandid, kes vaid uskusid, ei lugenud ja väitlesid lihtsalt reklaamlausetega. Aga ma südames mõistan neid samuti, lõpuks tahame me kõik ju ainult head nii enda lapstele, kui ka teiste lastele. Info, mis meile antud on, ei ole adekvaatne.

Hirmutab ja infot jagama paneb mind aga suures osas hirm. Hirm, sest räägitakse vaktsineerima sundimisest. Minule on see täna sama, kui öelda, et ma panen revolvri su lapse pea juurde, jätan sisse 5 kuuli ning tulistan – äkki satub see pesa, kust see 1 kuul on välja võetud.

 

Soovin, on et mul on õigus teha informeeritud valikut ise. Täpselt samamoodi nagu ma austan seda, et inimene on otsustanud vaktsineerida ning ma mitte kunagi ei mõtlekski võtta kelleltki ära seda õigust. Ma küll sooviks, et inimesed teeks informeeritud valikuid aga ka see on meil lõpptulemusena puhtalt isiklik vastutus.

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.

Mother and Baby

Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing

IBAN EE227700771003450737

BIC/SWIFT: LHVBEE22

 +372 502 5300

  • Facebook

Paypal:

© 2020 Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate ühing

Lehe külastajad