Lugu 15

​

Tere! Minu lugu algas esimese lapsega, kellel kohe sündides pandi diagnoosiks downi sündroomi kahtlus, mis mõned kuud hiljem sai ka kinnitust.

Olin küll eelnevalt lugenud ja uurinud vaktsiinide kohta, aga ei julgenud neid ka päris ära jätta. Arvasin, et osad teen ja osad lükkan hilisemaks. 

Kui haiglas tuli medõega juttu vaktsiinidest, siis palusin tal rääkida kui inimene, mitte medõde. Sain vastuseks, et B-hepatiiti tema oma lastele ei teinud, aga et tuberkuloosi küll. Toimisin samuti. Mingit reaktsiooni sellele ei järgnenud ja kui jõudis kätte kolmikvaktsiini kord - difteeria, teetanus, läkaköha, siis mingit kahtlust polnud ja tegin. Varsti peale seda tekkisid lapsel kaka sisse verelibled. Lastearst arvas, et see on normaalne ja andku ma probiootikume ja kõik laabub. Paar nädalat hiljem oli kaka korras.

Teise kolmikvaktsiini sai laps 5-kuuselt. Mõned päevad hiljem tekkisid lapsel imelikud tõmblused õlgadest ja tõmbluste hetkel seiskus ka lapse pilk imelikult. Esimene päev nägin korra ja kui järgmisel päeval juba mitmeid kordi, siis tekkis paanika. Muidugi pandi meid kohe lastehaiglasse neuroloogi järelvalve alla. Nädal hiljem tõmblused taandusid ja saime koju. Nädala pärast oli seis sama ja olime jälle haiglas. Seekord kuu aega. Ravimi annuseid järjest suurendati, kuniks tõmblused taandusid. Saime diagnoosiks epilepsia ja 2. aastaks ravimid peale. Laps sai väga suurtes annustes igast jama lisaks hormoonidele. Lapsel kadusid ära kõik emotsioonid, huvi mänguasjade vastu ja lisaks läks väga paksuks. Areng seiskus. See oli väga raske aeg.

2 kuud hiljem kohtusin, läbi tuttavate soovituste, homöopaadiga. Meil oli väga pikk vestlus ja sain temalt nii palju tuge, et julgesin rohud ära jätta. Kokku sai laps 2a asemel rohtusid 2 kuud. Sain arstilt korduvalt hirmujutte kuidas krampide tagasi tulles ei allu need enam ravile ja ravimite koguseid on vaja veelgi suurendada. Jäin endale kindlaks. Laps taastus kiiresti. Paar nädalat hiljem tuli naeratus tagasi ja huvi mängimise vastu, krampe õnneks pole tänaseni näinud. Laps on 4a ja oma diagnoosiga väga arukas ja hästi arenenud.

Peale seda kogemust ei teinud talle enam ühtegi vaktsiini ja teisele lapsele pole ka ühtegi teinud.
Olen väga palju lugenud vaktsiinide kohta ja tunnen ääretult suuri süümepiinu, et lasin nii pisikesele mürki sisse süstida.

​

***

​

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.

​

​