Lugu 32

 

Meie pere kogemus on küll väga "lahja" võrreldes lugudega, mis vaktsineerimise päeva pealt perekondade elu põhjalikult muudavad, tunnen ometi, et selliseid lugusid on ka vaja jagada.

Meie teise lapse sünd aastal 2007 pani meid vaktsineerimisele hoopis teisiti vaatama. Me lapsuke oli kõige rahulikum, tasakaalukam ja rõõmsam tita, keda eales enne ja pärast teda kohanud olen. Sõi, magas, naeratas, nautis me pere süli ja lähedust.

 

Sel päeval kui ta sai kolmikvaktsiini, oli ta ära vahetatud - nuttis, magas halvasti, reageeris tugevalt ja ärrituvalt, ehmatas. Tavameditsiini jaoks ilmselt tavapärane laps oma tavapäraste rahutuste ja soovidega, aga ema süda tundis ära. Tundsin süüd, valu, kurbust, jõuetust. Pöördusin perearstile, tema ütles, et tavaline ja peagi mööduv. Mööduski, aga sedapidi, et see on meie normaalsus. Habras keskendumisvõime, emotsionaalne hõredus, väsimus, ärrituvus...  Ühtegi diagnoosi ilmselt nii nõrgale diagnoosile ei panda, ainult ema süda tunneb ja teab...

Nüüd, olles 10-aastane, on ta selgeks õppinud meetodid, kuidas ennast toetada - hingamine, mõned harjutused, toidud. Ta oskab seda tunnet sõnastada nii, et tal tuleb peale maailma suurim ebamugavus, nii halb, nii halb on igal pool olla. Emana näen, et see on seesama tunne, mis tal peale vaktsineerimist hoo sisse sai.

 

Järgmised kaks last olen sünnitanud kodus, eemal ohust. Perearst käis küll "süstlaga järgi" pikalt, aga siiani oleme seda maailma- ja tervenduspilti teistsugusena suutnud hoida.

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.

Mother and Baby
A/a EE227700771003450737
Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing

 +372 502 5300

  • Facebook

© 2020 Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate ühing

Lehe külastajad