Kas vaktsiinid põhjustavad rohkem haigusi, kui nad ravivad?  

Delfi Naisteleht 05.12.2002

​

Viimasel ajal on vaktsineerimisest ka Eestimaal tavatult palju juttu olnud. Põhitähelepanu all vaktsineerimisega kaasnevad või vaktsineerimatusest tulenevad ohud. Aga vaktsiinitööstus tervikuna – kas tegemist on inimkonna hüvanguks või hävinguks käivitatud meeletuid rahasid neelava “projektiga”?

Siinkohal toome teieni lühendatult arsti ja ADSI-I uurija Alan Cantwell`I artikli “Kas vaktsiinid põhjustavad rohkem haigusi, kui nad ravivad?”. Tema raamat inimese poolt tekitatud AIDS-i epideemiast:”AIDS & The Doctors of Death: An Inquiry into the Origin of the AIDS Epidemic” on müügil Amazon.com-is.

​

* * * * *

Vaktsiinid kaitsevad meid nakkushaiguste eest. Ulatuslik vaktsineerimine on teinud lõpu rõugetele ja polüomüeliidile. Rahvas ruttab igal sügisel gripivastast vaktsiini manustama ning lapsi pommitatakse hulga vaktsiindega veel enne, kui nad on saanud kuueaastaseks. Isegi lemmikloomad saavad oma süstid. Vaktsiinitööstus on tohutu ning visiidid arsti juurde tähendavad head äri ka pediaatritele, perearstidele ja veterinaaridele. Aga miks muretsevad nii paljud inimesed vaktsiinide pärast, eriti lastele suunatud vaktsiinide pärast?

 

Vaktsiinide poolt esile kutsutud haigused

Virginia tarbijaõiguste grupi Rahvusliku Vaktsiiniinformatsiooni Keskuse (National Vaccine Information Centre ,USA) president Barbara Lee Fisher väidab, et just vaktsiinid põhjustavad immuunsussüsteemi ja neuroloogilisi haigusi lastel ja täiskasvanutel, hüperaktiivsust, õppimisraskusi, astmat, kroonilist nõrkust, nahahaigusi, reumaatilist artriiti, krampe. Ta on esitanud üleskutse luua süsteem ka vaktsineerimiste pikemaaegsete toimete jälgimiseks ning nõuab, et enne vaktsineerima asumist oleksid arstid absoluutselt kindlad, et need on turvalised ja ei kahjusta inimeste tervist.

​

Vaktsiinide ohtlikkust ei ole võimalik eitada. Leetrite, mumpsi, punetiste ja polüomüeliidi vastased vaktsiinid sisaldavad kõik elus-, kuigi nõrgestatud viiruseid. Ja kuigi arstid kinnitavad, et polüomüeliiti ei ole Ameerikas esinenud alates 1979. aastast, jätavad nad sageli mainimata, et kõik pärast seda aastat registreeritud juhtumid on põhjustatud vaktsiini poolt.

Vaktsiiniuurija Neil Z. Miller on seadnud küsimärgi alla selle vaktsiini vajalikkuse, kuna just vaktsiin ise on põhjustanud iga viimase kui polüomüeliidijuhtumi Ameerika Ühendriikides. Ka väidab Miller, et enne massiliste vaktsineerimiste algust 50 aasta eest ei esinenud vähki epideemilisel hulgal, autoimmuunsed haigused olid praktiliselt tundmatud ja lapsepõlve autismi ei esinenud.

 

Vaktsiininakkus

Ka on vaktsiinitootjaid pidevalt kimbutanud nakkuseprobleem. Teise maailmasõja ajal Ühendriikide sõduritele manustatud inimvere põhisest seerumist valmistatud vaktsiin oli saastatud hepatiidiviirusega ning selle tulemusel jäi 50.000 sõdurit kollatõppe.

​

1960tel aastatel avastati, et aastatel 1955-1963 ahvikudedest valmistatud polüomüeliidivaktsiin oli nakatatid ahviviirusega (simiani viirus number 40). Ja kuigi nimetatud viirus põhjustas katseloomadel vähktõbe, kinnitasid tervishoiuametnikud, et inimestel see probleeme esile ei kutsu. Aga SV40 uurimine on näidanud, et seda esineb ka inimeste vähktõve korral ja normaalsetes kudedes ning teadlased seostavad SV40-ga saastatud polüomüeliidivaktsiini järjest kasvava arvu haruldaste kopsuvähi (mesothelioma) ja luuüdivähi (multiple myeloma) juhtumitega. 1999. aasta raportis leiti SV40 DNA-d nelja pärast 1982. aastat sündinud lapse kudedest. Neist kolm olid saanud siirdatud neeru ja neljandal oli neerukasvaja. Kas SV40 kandub vanematelt lastele üle? Keegi ei tea seda kindlalt.

​

Salajased vaktsiinieksperimendid

 

Laste kasutamine potentsiaalselt kahjulike vaktsiinieksperimentide katsejänesena on õudusunenägu iga lapsevanema jaoks. See aga juhtus 1989.-1991. aastal, kui Kaiser Permanente ja Ühendriikide Haiguskontrollikeskus (CDC) katsetasid leetrite-vastast vaktsiini. Vanemaid korralikult informeerimata, katsetati Jugoslaavias tehtud Edmonston-Zagrebi leetritevastast vaktsiini 1500 vaese, peamiselt mustanahalise või Ladina-Ameerika päritolu, Los Angelese agulilapse peal. Kuigi Maailma Tervishoiuoranisatsioon (WHO) oli vaktsiinile oma soovituse andnud, keelustati selle vaktsiini kasutamine Mehhikos, Haiitil ja Aafikas, kus seda ka katsetati, kuna avastati, et laste suremus pärast seda süsti kasvas nii tugevalt.

​

Selgus, et vaktsiin lõi laste immuunsussüsteemi kuueks kuuks kuni kolmeks aastaks rivist välja ning lapsed surid seetõttu muudesse haigustesse palju sagedamini kui need lapsed, keda ei vaktsineeritud. Õnnetul kombel anti Aafrika tüdrukutele kaks korda suurem doos kui poistele, mistõttu suremus oli nende hulgas palju suurem. WHO korjas vaktsiini turult 1992. aastal.

​

Keegi ei tea, kui palju salajasi vaktsiinieksperimente tervishoiuametnikud läbi on viinud. Ameerika linnade agulites on astmajuhtumite arv järsult kasvanud ja keegi ei tea, miks. CDC andmeil sureb Ühendriikides astmasse 5000 inimest aastas ning selle haiguse all kannatab umbes 17,3 miljonit inimest, võrreldes 6,7 miljoniga 1980. aastal. Tavaliselt haigestuvad lapsed astmasse enne kuuendat eluaastat.

​

1990te aastate vaktsiinieksperimendid ei piirdunud mustanahalistega. Miljoneid Mehhiko, Nicaragua ja Filipiinide naisi meelitati võtma teetanusevaktsiini, millest osa sisaldas iseeneslikku aborti ning steriilsust põhjustavat naissuguhormooni. 1995. aastal süüdistas katoliiklik inimõiguste organisatsioon Human Life International WHO-d Kanadas toodetud teetanusevaktsiini propageerimises, mis sisaldas rasedust katkestavat kooriongonadotroopset hormooni (HCG). Kahtlused tekkisid, kui teetanusevaktsiin kirjutati välja ebaharilikus doosis viie süstina kolmekuulise perioodi vältel, kusjuures seda soovitati vaid lapsekandmiseas naistele. Kui tavatult suur arv naisi kurtis selle tagajärjel tupe veritsemist ning süstide järel rasedused katkesid, siis avastati, et selle põhjus oli nimetatud hormoon.

Selgus, et WHO oli töötanud välja ja katsetanud rasestumisvastast vaktsiini üle kahe aastakümne ning et teetanusesüsti saanud naiste organismis ei tekkinud mitte ainult teetanuse antikehad, vaid ka ohtlikud rasedushormooni antikehad. HCG hormoonita on loote areng pärsitud. Seega oli tegemist peidetud rasedusvastase vahendiga. Filipiinide Meditsiiniliit avastas, et 20 % WHO teetanusevaktsiinist oli hormooniga saastatud. WHO eitas kõiki süüdistusi ja suuremad ajakirjandusväljaanded ei ole juhtumit kunagi kajastanud. Täpsemaid üksikasju selle kohta leiab Human Life International võrguleheküljelt (www.hli.org).

​

Ka uuemad vaktsiinid kätkevad endas tõsiseid ohte. 1999. aasta oktoobris korjati turult rotaviiruse vastane vaktsiin. Veel aasta enne seda süstiti RotaShield vaktsiini miljonile lapsele. Selgus, et vakstiin tekitas soolestikuprobleeme, registreeritud juhtumeid pärast süsti saamist oli ligi 100.

Vaktsiinide tootmine ja sellega seotud ohud

Kuigi avalikkus on kuulnud vaktsiinidega seotud kõrvalmõjudest, ei tea enamus inimesi midagi vaktsiinide tootmisest. Vähesed inimesed teavad, et vaktsiinide tootmises kasutavad viiruseid tuleb kasvatada loomade kehaosadel, nagu näiteks ahvide neerudes või linnuembrüodes või inimloote rakkudes. Viiruste kasvatamine inimrakkudes on ohtlik, kuna osa selliseid rakke on vähirakud.

Selle mõistmiseks peab teadma aastakümneid vähi- ja vaktsiiniuuringutes kasutatud esimese HeLa (surematu) raku lugu. Henrietta Lacks oli noor mustanahaline Baltimore`i naine, kes suri äärmiselt pahaloomulise emakakaelavähi tagajärjel 1951. aastal. Väikesed tükid vähkkasvajat annetati rakukultuuride uurimisele spetsialiseerunud laborile. Tollel ajal ebaõnnestusid enamus katseid kasvatada inimrakke väljaspool inimese keha. Teadmata põhjusel kasvasid Henrietta vähirakud äärmiselt jõuliselt ning need said tuntuks kui esimesed edukad inimkoerakud ajaloos.

Henrietta rake hoiti elus, toites neid veiseembrüo ekstraktist valmistatud tõmmisega, mille põhja moodustab kolmenädalase sündimata veise embrüo, samuti eluskana südamest võetud vereplasma ja inimplatsentast saadud verega.

Nüüd arvatakse, et emakakaelavähki põhjustab sugulisel teel edasi antav papilloomiviirus ning võib ainult oletada, kui palju kana-, looma- ja inimviiruseid HeLa rakkudesse on viidud, aga ükski neist võimalikest nakkustest ei paista häirivat teadlasi, kes on kasutanud neid rakke vähiuuringutes pidevalt. Lõpuks avastasid teadlased, et HeLa rakud olid nii tugevad, et saastasid sageli vähiuuringutes kasutatud teisi rakke. Kui teadlased selle 1960tel aastatel avastasid, pidid nad oma suureks häbiks tunnistama, et miljonid dollarid vähiuuringute raha oli tuulde lennanud. Selgus, et uuringutes kasutatud “maksarakud” ja “ahvirakud” ei olnud midagi muud kui Henrietta moondunud vähirakud. Healoomulised, väidetavalt “spontaanselt pahaloomulisteks muutunud” rakud olid tegelikult HeLa rakkudega saastatud rakud.

HeLa rakkude loost on pikemalt juttu Michael Goldi raamatus “A Conspiracy of Cells: One Woman's Immortal Legacy and the Medical Scandal It Caused”.

Isegi legendaarse Salki polüomüeliidivaktsiini välja töötanud Jonas Salk lasi end HeLa rakkudest lollitada. Ta tunnistas seda aastaid hiljem 1978. aastal rabatud rakubioloogide ja vaktsiinitootjate ees. 1950te lõpus läbi viidud katsetes üritas Salk süstida surevatele vähihaigetele ahvide südamekudedest võetud rakke - neidsamu, mis ta kasutas polüomüeliidiviiruse kasvatamiseks oma kuulsa vaktsiini jaoks. Ta lootis, et ahvirakkude süstid stimuleerivad haige immuunsussüsteemi vähiga võitlema. Kui aga süstimiskohtades tekkis mädanik, hakkas Salk kahtlustama, et süstib HeLa rake ja mitte ahvirakke, ning lõpetas katsed. Samuti 1978. aasta konverentsil viibinud HeLa rakkude spetsialist Mark Nelson-Rees pakkus välja, et ta võib testida Salki rakke, millega viimane nõustus, ning selgus tõepoolest, et HeLa oli tunginud ahvirakkudesse sisse ning need üle võtnud. Salk oli arvanud, et on võimalik eraldada viirust rakkudest, mille sees need olid kasvatatud, ning neid turvaliselt kehasse süstida. Tollal ei uskunud arstid eriti vähki põhjustavatesse viirustesse. Tänapäeval ei julgeks ükski teadlane süstida inimesele vähirakke, 1950tel aastatel tegi Salk seda kogemata. Ta süstis paarikümnele patsiendile HeLa rakke ning see ei häirinud teda põrmugi.

​

Kas vaktsiininakkusel võib olla seos aidsiga?

Enamus inimesi eeldab, et vaktsiinid on steriilsed ja pisikuvabad, aga vaktsiini steriliseerimine võib hävitada selle immuniseeriva toimega proteiini. Seetõttu võivad viirused või viiruseosad vaktsineerimise protsessis mõnikord ellu jääda. Laborites rakukultuuride toitmiseks kasutatav veiseembrüo seerum sisaldab loomseid viiruseid, selle võimalikust seosest HI-viirusega kirjutas J. Grote teadusajakirjas Journal of the Royal (London) Society of Medicine 1988. aasta oktoobris. Veiste visnaviirus (mis näeb välja kui HIV) esineb sageli vaktsiinide valmistamisel kasutatavas veiseseerumis. Grote hoiatas, et kõiki vaktsiine tuleb enne nende kasutamist analüüsida HI-viiruse suhtes ning et veiste visnaviirust tuleb analüüsida seoses HI-viirusega ning võimaliku rolliga aidsi tekkimisel.

​

Kas aidsi põhjus võib peituda viirusega saastatud vaktsiinis?

Mõned teadlased usuvad, et HI-viiruse tõid homoseksuaalide ringkondadesse just eksperimentaalsed hepatiit-B vaktsiinikatsed, kui tuhandetele Los Angelese, San Francisco ja New Yorgi homoseksuaalidele süstiti aastatel 1978-1981 seda vaktsiini. Aidsiepideemia vallandus homoseksuaalide hulgas nendes linnades 1981. aastal. Aasta enne seda oli 20 protsenti eksperimentaalse vaktsiiniga süstitud Manhattani homoseksuaali HI-viiruse kandjad. Kulus mitu aastat, enne kui Aaftikas diagnoositi konkreetsed aidisjuhtumid. 1970tel aastate alguses töötati hepatiit-B vaktsiin välja šimpanside peal, kelle kohta arvatakse praegu, et HI-viirus sai alguse just neist.

Hepatiit-B vaktsiin töötati välja inimese kaitsmiseks hepatiidi levimise eest sugulisel teel. Praegu soovitab Ühendriikide valitsus vaktsineerida sellega kõiki vastsündinuid. Paljude vanemate arvates on see soovitus mõttetu ning paljud inimesed kardavad senini hepatiit-B vaktsiini selle algupärase seose pärast homoseksuaalide ja aidsiga. Algupärane eksperimentaalne vaktsiin töötati välja hepatiidiga nakatatud homoseksuaalidelt võetud vereseerumi põhjal ning nagu eelpool märgitud, ei ole seerumipõhiseid vaktsiine võimalik steriliseerida.

 

Teise aidsiteooria kohaselt sai HI-viirus alguse šimpanside ja ahviviirustega saastatud polüomüeliidivaktsiinidest, mida aafriklastele 1950tel manustati. Edward Hooper kirjutab raamatus “In The River: A Journey to the Source of HIV and AIDS”, 1999, kuidas poluüomüeliidivaktsiini ahvineerudest valmistati ja kuidas HI eelkäija võis vaktsiini kaudu liiki vahetada ja põhjustada aidsi plahvatusliku leviku Aafrikas.

 

On ka teadlasi, kes arvavad, et mitmed WHO sponsoreeritud vaktsineerimisprogrammid (eriti rõugetevastased) Aafrikat 1970tel aastatel võisid olla aidsi tekkimise põhjuseks Aafrikas 1980tel aastatel. Rõugeviirus on sisuliselt ideaalne virus uute mitmeotstarbeliste vaktsiinide väljatöötamiseks. Viiruse DNA geenidesse on võimalik lisada osasid haigusi tekitavatest viirustest, nagu näiteks gripi- ja hepatiidiviirust. Tehnoloogia turvalisust ei ole veel põhjalikult hinnatud, mistõttu üks vaktsiinitootja esitas 1984. aastal küsimuse, kas see ei või viia uue aidsivormi tekkimisele.

​

Ohtlikud looma- ja inimrakud vaktsiinitootmises

Rahva rahustamiseks ning vaktsiinide turvalisuse parandamiseks on teadlased võtnud luubi alla linnuvähiviiruste (avian leukosis viirus) “mittenakkavad” osakesed lastele rutiinselt manustatavates mumpsi/leetrite/punetiste vaktsiinides. Kas see võib olla põhjus, miks Ühendriikide ravimiamet pidas 1999. aasta septembris koosoleku, et kaaluda taas inimrakkude (nagu HeLa) kasutamist ahvi ja kanarakkude asemel, mis - nagu selgus - ei ole 100 protsenti turvalised?

 

Gretchen Vogel märkis artiklis teadusajakirjale Science, et avalikkuse usaldus vaktsiinide vastu on kõikuma löönud. Walesis korraldavad lapsevanemad leetripidusid, et lapsi pigem nakatada kui vaktsineerida. Vogel ütleb, et on ohtlik kasutada vaktsiinides surematuid rakke, kuna vähirakud või muud ohtlikud osakesed võivad siirduda vaktsiinisaajasse. Samas on vaktsiinikriitikud kriitilisemad ka loomse päritoluga kudede põhjal tehtud vaktsiinide suhtes. Vaktsiinitootjad tahavad kasutada surematuid rakke, et viirusi kasvatada, kuna viirused ei saa ise kasvada.

​

Oluline küsimus, mida kõik paistavad vältivat, on: kas vaktsiinid põhjustavad vähki?

​

On tõendeid, mis seostavad nakatatud viirusi aidsiga. Ja HI on vähkitekitav viirus. HI-viiruse kaasavastaja Robert Gallo on selgesõnaliselt seostanud aidsi vähiepideemiaga. Loomsed ja lindudelt pärit viirused võivad vaktsiine nakatada ning on teada, et nad tekitavad vähki. Ja vähi- ning vaktsiiniuuringud oleksid palju keerulisemad vähirakkudeta.

​

Vaktsiinid ja üldine paranoia

Kas hirm vaktsiinide ees on põhjendatud? On selge, et vaktsiinid võivad olla ohtlikud. Vaktsiinide nakatatus on tegelikkus ning vaktsiinieksperimendid võivad olla ohtlikud inimese tervisele. Kaks aastakümmet tagasi tundmatu aids on nüüd muutunud ülemaailmseks epideemiaks ning järgmisel aastakümnel on oodata miljoneid aidsisurmasid. Kas vaktsiinid võivad olla nakatatud vähkitekitavate ja immuunsussüsteemi allasuruvate viirustega, mis võivad põhjustada uuel aastatuhandel uusi katke? Kui jah, siis võivad need uued hädad olla palju tõsisemad kui haigused, mille me 20. sajandil ulatuslike vaktsineerimisprogrammidega likvideerisime.